See aasta hakkabki lõppema. Täna on aasta viimane päev. Tegelikult juba viimane õhtu. Uue aastani on jäänud loetud tunnid. Ma olen Portugalis ühes imelises suures peres. Peagi algab järjekordne suur söömine. Enne aga on vaja sellele aastale joon alla tõmmata. Ja nii ma siin kirjutangi. Siis saab uus aasta rahus ja uue hooga alata.
2017 on olnud üks uskumatu, tore, põnev ja vist uue aja alguse aasta.
Juba mitu aastat on mul aastatel teemad. 2017. aasta teema oli Armastuse ja Armastamise Aasta.
Eelmisel aastal tundsin, et ma ei vaimustu ja teen liiga palju asju kohusetundest. Ma olen väga kirglik, põhjalik, vaimustuja, ideederohke jne. Nii, et vaja oli kirg tagasi tuua. Ja nii saigi selle aasta eesmärkideks:
Ma pean tegema armastusega, mitte kuna peab tegema.
Ma leian aega asjadele, mida ma armastan.
Ma avastan, mida armastan.
Ma tuletan meelde, mida ma armasta.
Lihtsalt armastan - ennast, teisi, elu.
See on olnud üks väga hea teema. Armastamise ja armastuse avastamine paneb kõik liikuma, tekitab rahu, usaldust ja lihtsalt on väga tore, sest sa julged rohkem valida, rohkem olla.
Sel aastal olen väga palju teinud. Palju tegemine on mu jaoks alati olnud normaalne. See on natuke nagu edu mõõdupuu. Oleme ju - Tee tööd, siis tuleb ka armastus - kultuur. Palju tegemine on mulle alati olnud tõestus, et ma olen ok.
Üksikud näited, mis sel aastal juhtusid:
>100 esinemist ja koolitust.
Töös kohtusin >2200 imelise inimesega.
Sündis uus, ilus ja auhinnatud Epp Adleri bränd
Asutasin uue firma - Epp Adler Coaching
Ütlesin jah mõnele tähtsale esinemisele - Eesti Naiste Kongressil, Noorte Inspiratsioonipäeval, tutvustasin Life coachingut raadios jne.
Ületasin piire ja tegin midagi täiesti uut - tegelesin aasta esimesel poolel Improteatriga, mis nihutas piire ja oli väga paljudel viisidel kasulik
Liitusin Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni Tartu Klubiga
Sain haridusministri tänukirja Eesti keele ja kultuuri laagrite korraldamise eest.
Tuletasin meelde kui tähtis mulle reisimine on: käisin väga toredatel reisidel Šveitsis, Liechtensteinis, Soomes, Iirimaal, Ungaris, Horvaatias ja Portugalis. Kõik nad puudutasid, muutsid elu ja pakkusid soojust ning lähedust. Igalt reisilt tulin kuhugi suunas venitatuna.
Sel aastal avastasin uusi meetode, leidsin uusi materjale oma töös ehk siis mu tööriistakast ja töövõtted arenesid palju.
Eraelus toimus palju suhetes. Toimus vajalikke lahkuminekuid, rahu tegemisi, vanast lahti laskmist ja aktsepteerimist ning palju rohkem lähedust ja kvaliteeti. Tänu kolimisele olen veetnud oma lähedaste sõpradega koos palju rohkem aega, mis on lisanud mu ellu väga palju lähedust, jagamist, vahetust ja kvaliteetaega.
"Buliimiast normaalsesse toitumisse"
Hiljuti ühe hea kolleegiga oma tööst rääkides avastasime, et tema on oma töö tegemistes kui anorektik, kes ei luba endale midagi ja mina olen kui buliimik, kes õgib lõputult, et saada rahuldust, siis oksendab ja taastub sellest õudusest ning siis alustab uuesti.
Selle aasta lõpus tunnen esimest korda, et see palju tegemine enam ei toida. Ma tahan teha targemalt, mõjusamalt, loovamalt, nutikamalt ja jätkusuutlikumalt. Ehk siis soovin õppida uutmoodi olema ja töötama - õgimata, dieedita, lihtsalt nautides. Põnev väljavaade.
TAGASIVAADE 2017. AASTALE
Teadmine, et Ma olen elus kui motivaator
See aasta algas teadmisega, et ma Olen ELUS ja terve.
Aasta tagasi kolisin Tartusse (mul oli vaja end sügavamalt lahti juurida. Lihtsalt koduvahetus jäi väheseks), mis viis mind eemale ja ära paljudest kallitest inimestest.
2016. aasta lõppes tõelise pauguga – autoõnnetusega.
Ühel kaunil päikeseliselt talvepäeval sõitis mulle ette üks suur auto ja mul ei jäänud muud üle kui talle maanteel täiskiirusel otsa sõita. Kui kõik oli läbi võtsin põrandalt prillid ja astusin autost välja.
Aasta alguses veetsin väga palju aega endaga. Mul ei olnud autot, tundsin rõõmu lihtsalt elus olemisest ja nautisin oma uut lihtsamat ning õhemat elu.
Teadmine, et ma olen elus on olnud suurim motivaator ja tervendaja sel aastal. Ühtäkki piisas teadmisest "Ükskõik mis, ma olen elus ja ma armastan seda!". See õnnetus andis mulle uue elu. Uue võimaluse. Teadmise, et elu on elamiseks, mitte põdemiseks, kartmiseks, varjumiseks, peitumiseks ...
Ütle "JAH"
Elule JAH ütlemine on olnud kõige looja ja kandja.
Aasta algas ettepanekuga esineda Eesti Naiste Kongressil kõnega naiste solidaarsusest. See oli võimalus. Võimalus öelda “Ei”, sest kes olen mina sellisel teemal rääkima ja pealegi ei saa ju välja tulla, et naiste teema mulle kuidagi oluline on. Ma ei saa ju olla feminist!
See oli ka võimalus öelda “Jah” – miks ma ei võiks jagada oma mõtteid sel teemal? Isegi kui mind seejärel vihatakse, siis ma olen aus ja seisan oma sõnade taga ausalt. Ei osta kellegi armastust, vaid luban end armastada neil, kellele ma päriselt meeldin. Ja nii tulid minu ellu tänu sellele kõnele väga paljud imelised inimesed. Ajalehes ilmus artikkel peakirjaga "Muidugi ma olen feminist" ja ma olen endiselt elus ning rõõmus. Ning julgen olla palju ausam.
See JAH oli esimene paljudest. Aasta lõppes, et ütlesin JAH ka endale ja leidsin aega puhkamiseks.
Ütlesin JAH perele ja lähedusele. Mul ei ole perekonda, kus ma oleksin oodatud, hoitud või tahetud. Pühade aeg on olnud alati stressi ja pisaraterohke. Aeg, mil igatseda ja teeseleda ja põgeneda ja otsida. Sel aastal ütlesin JAH endale, mis tähendas sellele stressile ei-ütlemist. Ja nüüd olen veetnud oma elu parimad pühad ühes väga suures ja toredas peres. Ja see on andnud mulle tunde, et äkki mul võiks ka olla ühel päeval sellise hea tundega pere.
Ma olen ekstraverdi välimusega introvert
Sel aastal olen kohtunud väga suurte ja tähtsate osadega endast. Olen avastanud oma põhiväärtuseid, kohtunud oma perekonna looga, kohtunud oma meeste looga ja kõige tähtsamana kohtunud oma üdiolemusega.
Olemusega, mis on alati väga hästi peidetud ja varjatud olnud. See peitmine on loonud kõik mu haiget tegevad suhted, valed, südamevalu, segaduse ja valu.
Ma ju tean seda osa endast, aga see on alati olnud halb "nohiku" osa, millest ei tohi keegi teada ja õnneks olen ma alati osanud end ümbritseda inimestega, kes ei oska ega taha seda näha ja sellele tähendust anda.
Ma olen introvert, kes näeb välja ja oskab käituda nagu ekstrovert.
Jah, mul on väga hea suhtlusoskus, oskan nalja teha, oskan esineda, oskan vestelda, oskan huvituda ja küsida ja kõike muud mida peetakse hea suhtlusoskuse osaks. Ma oskan seda kõike. Ja mulle meeldib suhelda.
Aga mulle meeldib suhelda üks-ühele, väga väikeses grupis, turvaliselt, sügavalt, ausalt, päriselt.
Paljude inimestega seltskonda jään ma hiljaks, väldin, kardan siseneda, valmistun ukse taga nagu lavale astumiseks, leian inimesi kellega saab kahekesi rääkida, olen vait või liiga lärmakas sõltuvalt kui palju ma olukorda usaldan, olen enamus aega ärevil ja stressis ning lõpuks väga väsinud.
Laagris ja koolitustel vajan ma üksi olemist ning turvalisi üks-ühele vestlusi, et taastuda. Ma käin sageli tualetis, et olla üksi. Laagris on mul köök Eelikaga, kus armastuses ja hoituses taastuda, et uuesti “lavale” minna.
Puhkamiseks on mul vaja olla üksi või ühe turvalise inimese seltskonnas, kes mu eest hoolitseb ja mu ära kaitseb liigse suhtlemise eest.
Mu taastumistegevus on tikkimine ja vahel kudumine. Kindlasti mustri tegemine, et mu aju oleks haaratud ilu loomisega, lahendamisega, süsteemi loomisega. Vanasti oli mu tikkimine pusled. Ma võin tikkida 6h ilma pausita või kudua 12h. Ma olen paigal ja omas elemendis.
Mu teine vajalik emotsionaalne taastumistegevus on väga lähedased sõbrad, kelle diivanil ma saan olla suhteliselt vaikne, hoitud ja armastatud diivanikass.
Enamus inimesed, kes mind teavad, ei usu seda. Sest seda oskavad näha vähesed. Ja neid, kes seda oskavad näha ma armastan või kardan, sõltuvalt mis kavatsused neil tunduvad olevat.
Selline “laval” olemine ja salajane lavatagune elu on olnud mu elamise viis nii kaua kui ma mäletan. 5aastaselt peale lasteaeda panin ma kodus ajapeale puslet kokku, kuigi lasteaias olin "liider", hea mängukaaslane, lärmakas ja aktivie osaleja.
Need kaks elu on väga vastuolulised. Ja nad tekitavad palju hõõrumist ja stressi. Kuni selle aastani ja selle avastuseni ei saanud ma aru, kes või mis ma olen. See kõik oli nii vastuoluline ja arusaamatu. Igav ja põnev poolus, mis võivad olla väga ektreemsed.
Nad on võrdselt olulised osad minust, kuid tunnen, et nüüd on aeg neid paremini tasakaalustada. Need vastuolulised pooled annavad valesid signaale. Ma tahan olla mõlemad ausalt ja varjamata. Selleks on mul vaja ümberõppida, et mu introvertne nohik-osa saaks rohkem ruumi mu “nähtavas” elus, et selle igava, vaikse ja paikse tegelasega kohtuine ei oleks liiga suur shokk neile, kes arvavad, et ma olen üks lärmaleenu. Ma olen väga suur lobiseja, kui mul on turvaline ja tore ning ma saan usaldada. Kui ma ei usalda, siis ma olen täiesti tuim ja vait ning sisemiselt ärevil.
Kui näha ainult minu avatud, suhtlevat, tugevat, arvamusega osa, siis tundub, et ma olengi see power woman. Nüüd on aeg õppida näitama ka avalikumalt mu “nohiku”, uudishimulikku, spirituaalset, mõtisklevat, igavat, habrast, igatsevat, lähedust ja hoidmist vajavat, varjulist ja intiimset ruumi vajavat poolt.
Selleks on vaja palju mustreid ja käitumisharjumusi ümber õppida.
Selleks on vaja julgeda näidata oma varjulise eluviisiga loomakese poolt.
Selleks on vaja mu töö ümberdisainida.
See kõik on väga hirmutav, ebamugav ja raske, aga ka väga ahvatlev. Sel aastal olen kogenud palju palju ausust enda suhtes ja see on loonud väga palju uskumatuid tagajärgi – uusi suhteid, uusi mõtteid, uusi avastusi, uusi kogemusi.
Kuid selle kõige kõrval olen ka terve aasta tundnud, et ma ikkagi hoian end tagasi ja olen kaane all kinni, sest mu meeldida tahtmine, armastuse ostmine, teiste tunnete järgi väändumine on mu väga võimsad tugevused, mis võimaldavad mul teha oma tööd nii hästi nagu ma seda teen. Aga need ka takistavad mul areneda, sest tants käib vale pilli järgi.
On aeg tulla kapist välja. Visata valerüü õlgadelt. Ja õppida oma nahas ja nahaga elamist. Selleks on vaja aega, ruumi ja kannatlikkust.
Esimene samm on selle kirjutamine ja avalikustamine enne kui kell lööb 12.
Teised 2017. aasta õppetunnid, mida uude aastasse kaasa võtta:
USALDA, USALDA, USALDA. Ära otsi põhjust, usalda teed.
ÜTLE JAH!
LASE VANAST LAHTI. PUHASTA, TUULUTA, KORISTA, ET SAAKS UUENEDA.
RÜGAMINE EI VII KUHUGI. Kui, siis veelgi rohkem hulga rügamiseni. Tee targalt.
REISIMINE JA LIIKUMINE ON MULLE ELUTÄHTSAD. Ma pean need oma aega teadlikult panema.
PUHKUS ja TAASTUMISAEG ON MULL VEELGI TÄHTSAMAD. Need on nüüdsest prioriteet mu ajakavas. Kõik muu peab sinna vahele mahtuma, mitte vastupidi.
ANDMINE on võti. Kui sa elad võtvalt, siis sa ei loo. Tee Andvalt ja sa hakkad looma, julgema ja armastama.
ARMASTAMINE - tee armastusega. Kui armastust ei ole, siis sa oled kas väsinud või teed valet asja. Ja siis on küsimus, kas sa armastad ennast ja oma elu piisavalt...
MA VAJAN TEADMATUST, TUNDMATUST JA SELLEGA KAASNEVAT PÕNEVUST, AVASTAMIST, AVANEMIST, JUHTUMIST, RÄNDAMIST. Selleks on vaja ruumi ja jah-ütlemist.
EHEDUS - julge seda avastada ja seda olla. Raskem öelda kui teha, aga ilma selleta on veel raskem.
NAD ON TEGELIKULT OLEMAS! Isegi kui tundub, et sa oled üksi jäetud, hüljatud ja unustatud, siis tegelikult on meie abilised, kaaslased, sõbrad alati olemas. Julge ja oska neid näha, neil olla, neil tulla ja neil aidata.
HEAD KAASLASED JA ABILISED. Luba oma ellu abilisi. Tunnista, mis abi vajad. Küsi seda. Õpi delegeerimist. Väärtusta oskamist. Investeeri teiste oskamisse, sest see aitab sind ja vabastab su aega ning energiat loomiseks.
VÕTA AEGA KOOS OLEMISEKS. Koos söömine, koos vestlemine, jagamine, koos kogemine- need loovad ja hoiavad elu. Kui sa neile aega ei võta, siis lõpuks ei ole su elus midagi. Rügamine ei jookse eest ära. Aga suhted muutuvad nõrgemaks.
VEAD, ANDESTAMINE, ÕPPIMINE. Kõik vead on andestatavad. Andesta ja liigu edasi. Vihastamine, mürgitamine, süüdistamine ei loo. Võta vastutus oma kogemuse eest.
NAER. Naera palju, suhtle inimestega kellega saab naerda ja elu muutub elamise vääriliseks.
LEIA OMA INIMESED, JULGE NEID OTSIDA. Lase teistel minna.
INVESTEERI ENDASSE. Kui sa tahad parimat, siis maksa selle eest vääriliselt ja su eneseväärtus tõuseb hetkega. Küsimus ei ole kallis, vaid sinu jaoks väärtuslikus!
TEE MIDAGI UUT! Nihuta oma piire. Mina tegelesin Improteatriga. Oli hirmus, äge ja tahan veel.
ÄRA LOOBU. MINE KOHALE. KODUS ON TORE. AGA ELU JUHTUB VÄLJAS. Mul oli võimalus minna Tommy Cashi kontserdile. Otsustasin, et tea küll lähen siis üksi kui kedagi teist pole. Tänu Tommy Cashi kontserdile kohtusin Evelini ja Tuulikesega ning nüüd on meil kodus töötajatel uus üksteist toetav hommikusöögiklubi.
TALU VAIKUST JA ÜKSI OLEMIST. Ma olen olnud väga suhetesõltlane. See aasta on olnud kui üks paast ja võõrutusravi. Tulemus on kvaliteetsemad suhted, ausamad suhted ja uued suhted.
VÄHE ON OK. Otsustasin aasta alguses mitte midagi ära jätta. Kui on vähe inimesi, siis on ka ok. Ja see on andnud palju praktikat, eduelamust ja rõõmu.
LIHTSALT TEE - on olnud minu peamine abiline. Ma takerdun kergesti ülemõtlemisse, üleanalüüsimisse, detailidesse ja see võtab aega ning asjad jäävad tegemata. Viis sellest üle saada on enesega vestlus "Tee vähe. Tee halvasti. Lihtalt tee." Uskumatu, mis kõik tehtud saab. Ja lõpuks polegi nii halvasti.
KUULA ENNAST JA JÄLGI MÄRKE. Kui ikka miski ei edene, siis on valesti. Vale asi, vale viis, vale meetod, valed inimesed, vale plaan.
JULGE OLLA KOLE JA LEPI OMA KOLEDUSEGA. Jällegi mind palju aidanud mõte. Oma koleduse, viletsuse ja ebatäiuslikkusega leppimine on loonud ruumi olla alguses, harjutada, proovida, lihtsalt teha. See ei tähenda meelega kole olemist, vaid lihtsalt olemist. Koledusest leidsin ilu.
VÄÄRTUSTA JA ARMASTA ENNAST. Seda ei saa piisavalt rõhutada. Kui sa seda ei tee, siis teed halbasid otsuseid ja valikuid, nii et lõpuks kaotad ikkagi.
TEE SÜSTEEME, mis sind kannavad ja elu võimaldavad. Kui süsteem põhjustab rohkem tööd, siis see ei ole hea süsteem. Julge teha ringi ja arendada.
Suur aitäh 2017. aastale paljude õppetundide, kogemuste, rõõmude ja hetkede eest!
AEGA UUEKS AASTAKS
2018. aasta on SELLi Aasta (Year of Apprenticeship) , kus seda kõik õppima ja harjutama hakata.
Tundub, et ma olen valmis jälle maa peale tulema, et hakata ehitama ja looma, andma ja jagama, õppima ja harjutama.
Mu uue aasta eesmärgid:
Elu ja Töö. Kui erinevad nad on? Kui eraldi nad peavad olema?
Mul on nad põimunud. Siiani olen keskendunud oma töö mõistmisele, mis vormis ma tahan seda teha. Nüüd olen piisavalt proovinud, et teada, kuhu suunas minna.
Nüüd on aeg hakata ehitama äri, mis teenib rohkem inimesi, aga võimaldab elu, aega ja energiat mulle endale. Siiani jõudmine on olnud üks erakordselt pikk ja kaunis teekond.
Uue aasta plaanid elus:
Töötada targemalt, vähem ja mõjusamalt.
Anda ja jagada end ausamalt, mitte sellest lähtuvalt kuidas ma arvan, et ma pean või peaksin olema.
Leida endale sadam Tallinnas.
Ümberõppida olema introvertne ka teiste juures, et mu koosolemine ja endaga olemine ei oleks omavahelises nii tugevas vastuolus ja mu teisteni jõudvad signaalid oleksid ausamad ning tekitaks ausamaid reaktsioone.
Korraldan oma töö nii, et mul on igas kuu nädal taastumiseks, puhkamiseks ja õppimiseks.
Rohkem aega inimestele - läheduseks ja armastamiseks.
Tööalaselt:
Arendan Enesemeisterlikkuse Klubi Eesti parimaks life coachingu klubiks, kust saada tuge, julgustust ja inspiratsiooni, kuidas ennast avastada, mida nende avastustega teha ja kuidas hakata julgema luua elu, mis sulle endale ka sobib. Aasta lõpuks vähemalt 200 liiget.
Keskenduda oma mõtete väljendamisele, salvestamisele ja vormistamisele video, audio ja kirjutamisega. Vähemalt 12 videokursust ja 52 blogiartiklit, esimene e-raamat.
Piirata oma koolituste ja esinemiste hulga, et saaksin keskenduda oma töö vormistamisele.
Luua jälle 5 maailma kõige ägedamat laagrit. Leida ja Kaasata liidrid, kes tahavad õppida ja luua noortele selliseid laagreid. Arendada välja Noorteliidrite koolitus, mis loob liidri-mõtlemisega noortejuhte, mitte kasvatajaid ja õpetajaid.
Vormistada oma Arenguseminar jagatavaks ja korratavaks Üliõpilasi toetavaks süsteemiks ja mõttelaadiks.
Luua jätkusuutlikud ärisüsteemid, mis võimaldavad olla toeks suuremale hulgale inimestele ja mis vabastavad mu aega ning energiat loomiseks.
Ma usun, et minu ülesanne on olla toeks enda avastamisel, et inimesed saaksid ennast päriselt näha ja armastada ning selle tulemusena end teostada. End teostada viisil, mis teenib neid ennast ja teisi.
Ka mul on aeg hakata ennast päriselt nii palju armastama, et saaksin elada nii, et mu teod looksid jätkusuutlikku elu, teeniksid nii mind kui teisi.
Head saabuvat SELLI aastat. Olen iseenda ja oma elu innukas praktikant.
Suur aitäh selle aasta eest! Kohtume juba uuel aasta!
Nüüd võib see aasta rahus lõppeda.
HEAD UUT AASTAT!
MIS ON SINU UUE AASTA TEEMA?