"Ego tuleb maha suruda" ütles hiljuti üks väga andekas, võimekas ja end liiga sageli tagasi hoidev sõber, kes kirjeldas hakkama saamist tööl, mille keskkond ei paku suurt rahuldust. Mida see ego maha surumine tähendab?
Ego tähendab ladina keeles Mina. Oma ise, individuaalsus ja enesealalhoidlikkus on iga inimese suurim väärtus, mis on ühiskonnas ja grupis pideva surve all. Kõik nõustajad, psühholoogid, coachid ja teised inimeste aitaja saavad tööd tänu sellele survele ja vastuolule. Enamus psühholoogilised ja hingehädad tulenevad ju küsimusest, kes ma olen - kas kuulata iseennast või alluda teiste arvamusele. See vastuolu võib võtta palju vorme - totaalne enesekesksus, raev, depressioon, hoolimatus kõige suhtes, passiivsus, ogar iga hinna eest gruppi kuulumine, ülim tublidus, üliaktiivsus, vaikides nähtamatult oma asja ära tegemine, paljud erinevad haigused nohust vähini jne. Abi hakatakse otsima siis, kui sisemine kisa on nii kõvaks muutunud, et jätkuv oma olemise painutamine, allutamine ja mugandumine muutuvad liiga piinavaks.
Need, kes julgevad välja murda ja hakata oma asja ajama, kohtuvad oma raskustega. Nad ju muutuvad näiliselt enesekeskseteks, kuna julgevad arvata grupist erinevalt ja ohustavad grupi stabiilsust. Seega oleks vale öelda, et Mina ei ole meeskonna jaoks ohtlik. Ego oht sõltub sellest, mis on grupi või meeskonna ülesanne ja mida meeskonnalt oodatakse - kas mõtlemine, initsiatiivikus, leidlikkus ja iseseisev kriitiline mõtlemine on selles grupis vajalikud. Kui tegemist on vabrikuga, kus toimub liinitöö, siis ilmselt oodatakse robotlikku allumist ja praagita kiiret tööd. Probleem seisneb selles, et enamus töökohti ei ole enam nagu 19. sajandi vabrikud. Isegi vabrikud ei ole enam sellised. Paar aastat tagasi käisin ühe noortegrupiga Iru Elektrijaamas. Peale külastust selgus, et noori üllatas kõige rohkem, et seal ei töötanudki õliste ninade ja mustade tunkedega "vaesed" lihttöölised, vaid hulk kõrgharidusega eksperte, kel kõigile on väga suur vastutus.
Ego maha surumisega, surud maha ka individuaalsuse ja isiklikud võimed, mis on iga asutuse suurim vara. Mitmete nähtud meeskonna koolituste eesmärk tundubki olevat egode maandamise ja karja-mentaliteedi arendamine. Minu kogemuse järgi peaks meeskonna arendamise asemel rääkima pigem kollektiivist. Enamus organisatsioonides toimivad kollektiivid ja vahel nende sees ka tõesti meeskonnad, kes peavad toimima nagu jalgpallimeeskonnad, kuid neid on tegelikult suhteliselt vähe. Õigem oleks rääkida kollektiivi arendamisest, kollektiivis olla oskamisest, töökeskkonna juhtimisest ja meeskonnatöö ehk meeskonnas olemise juhtimisest.
Kumb on parem - Egoga või Egota grupp?
Ei ole hirmsamat ja kurnavamat asja kui töötada grupi/meeskonnaga, mis koosneb "maha surutud vaikivatest passiivsetest Egodest". See on nagu surnutega töötamine. Egode äratamine on väga vaevaline, kuid võimalik ja tänuväärne töö. Loomulikult on väga raske töötada ka õhku täis Egodest koosneva grupiga, kuid seal on millest kinni haarata ja mida maandada. Seal on energia, inimeste omanäolisus ja reaktsioonid. Enamasti piisab mõnest harjutusest, et see ego-orkerster muutuks sünergiliseks orkestrist või hakkaks vähemalt selle poole liikuma.
Elus Ego tähendab otseselt raha nii isiklikus elus kui organisatsioonidele. Sellest sõltub enesekindlus, julgus olla, loovus, reageerimisvõime, stressitaluvus, rõõm, õnn jne. Tugev meeskond saab koosneda ainult tugevatest ja omanäolistest Egodest, kellel on ruumi ja kes jätavad teistele ruumi, kes tohivad tunda ja reageerida, kes oskavad end oma tunnete/arvamuste-keskselt väljendada ja kes lubavad empaatiliselt üksteisel olla. Ego konstruktiivne ja sõbralik tugevdamine on kõikide psühholoogiliste, esoteeriliste ja teiste isikliku arengu lähenemiste eesmärk.
Kas meeskond tekib ise või on seda kuidagi vaja juhtida?
Vahel tekib ise ja liiga sageli eeldatakse, et see tekib ise. Organisatsioonid on väga erinevad. Mõnes organisatsioonis on meeskonna/grupi loomine eesmärk omaette, kuna see on trendikas teema. Tegelikult töötavad inimesed individuaalselt ja liigne grupiga tegelemine raiskab aega ning takistab tööd. Sellisel juhul on vaja pigem üldist üksteise head tundmist ja hea koostoimimise keskkonna loomist. Teistes organisatsioonides eeldatakse, et meeskond ja head suhted tekivad ise ja sellega mitte tegelemist põhjendatakse "Ega see siin mingi lasteaed ei ole. Kõik on ju suured inimesed". Palju on töökohti, kus meeskonna toimimist segab liigne üksikosalejate soleerimine või täielik passiivsus. Paljusid häid meeskondi takistab ka vastuoluline juhtimine, kus töötajad peavad kohvipaksult lugema, mis päeval on vaja alluda ja kuuletuda ning millistel päevadel peab olema initsiatiivikas ideid pilduv organisatsiooni arendaja. Kõikidel juhtudel on inimeste tõeliste tugevuste rakendamine võimatu.
Meeskonnatöö juhtimine
Toimiv grupp ja meeskond on elegantne ja lõpmatult keeruline Egode kokkumäng, kus tekib grupikultuur ehk meie-tunne. Olulised on nii Minad kui Meie, kuid need peavad arenevaks edasi liikumiseks olema tasakaalus. Selle tasakaalu saavutamine raske ongi. Mõlema võimutsemise korral on paat kreenis ja kaotus suur. Hea kollektiiv on nagu orkester, kus iga liige mängib meisterlikult oma instrumenti, julgeb vajadusel mängida soolot ja oskab oma mängimist juhtida nii, et tekiks tõeline kooskõla.
Iga Mina peab grupis žongleerima pidevalt kolme vastuolulise ülesande/rolliga:
vaja on Olla ehk iseennast elus hoida, end teostada, endaga hakkama saada, end tähtsana/vajalikuna tunda, oma sisedialoogiga hakkama saada;
vaja on Osaleda ehk teistega läbi saada, kuuluda, oma rolli täita, kohaneda;
vaja on Juhtida ehk tunda ja võtta vastutust oma olemise, võimaluste, kohustuste, võimu, mõju, õhkkonna eest.
Ebakindlus või hirm iga ülesande täitmisel takistab ka mõlemat teist. Näiteks kui sa kardad koosolekul rääkimist, siis sa ei saa oma jutujärge kartes tõeliselt osaleda ja kuulata teiste sõnavõtte. Või kui sa ei pea end piisavalt tähtsaks inimeseks, siis sa ei vaevu võtma vastutust ka terve grupi energia eest ja räägid ilmselt väga vaikselt, igavalt ja tüütult.
Millist tuge meeskonnad ja grupid vajavad?
Inimese ja grupi koosmõju on mind alati väga paelunud. Mind on hämmastanud, kuidas väga võimekad ja huvitavad inimesed muutuvad gruppides nähtamatuteks või keskpärased tegelased suudavad grupi täielikult oma tahtele allutada. Tore on luua grupiruume, kus kõik saavad ja julgevad olla. See isiklik areng ja kokku kõlamine on üks kaunemaid protsesse, mida ma tean. Tõeline süngergia ja suhtlemine loovad maagiat. Sünergiline sumin koolitusel on kõige parem hääl minu töös. See on märk avatusest, usaldusest, tõelisest kuulamisest ja vabast eneseväljendamisest.
Gruppide käivitamine, toetamine ja arendamine on võimalus arendada iga grupi liiget ja grupikeskkonda tervikuna. Minu peamine huviobjekt on üksikisik - tema suurepärasuse ning kõikvõimsuse toetamine, kuid selle suurepärasuse elupaik on sotsiaalne keskkond ehk teised inimesed. Väga tore kui sa midagi hästi oskad, aga kui sa seda teistele näidata ei julge, siis mis kasu sellest on.
Kõik need kogemused on mind õpetanud, et enamus kollektiivid ei vaja toetuseks ja kasvamiseks muud kui üksteisega tutvumist ja märkamist, grupi häälestamist, suhtlemisoskuste parandamist, koos naermist, suhtlemise aega ja ruumi, uusi mõtteid ning oma tegevuste mõtestamist. Kui need on tehtud, siis hakkavad grupid end iseseisvalt juhtima ja häälestama. Häälestamiseks on vaja julgust ja oskust näha probleeme ja nendega tegeleda ilma neid isiklikult võtmata. Vahel tundub, et meeskondade suurim vaenlane ei ole mitte Ego vaid kõige isiklikult võtmine ja sellest tulenevad konfliktid ning vaikimine.
Kui tundub, et ka sinu kollektiiv vajaks veidi turgutust, siis võta minuga ühendust. Töötan väga erinevate gruppidega, sõltuvalt nende vajadusest.
Vaata, mida gruppidele pakun. Kui õiget ei leia, siis anna mulle teada ja ehk leiame lahenduse!
COACHINGU ÜLESANNE:
Kujuta ette, et sinu team/kollektiiv on rattamatk. Milline see oleks?
Nagu see tandem, kus kõik peavad väntama täpselt sama kiiruse ja tugevusega, suhtlemine on raske, suund saab olla üks, suunda juhib ainult üks liige ja ühe eksimus ohustab kõiki.
Nagu see mootorratas, kus kõik on ühel rattal. Mõnel on "lõbus", osadel kabuhirm, juht on lämbumas, kõigil on ebamugav, suhelda ei ole võimalik ja tasakaalu ohustab iga sõitja väikseimgi viga.
Või üks äge Uhhuduuri rattamatk. Suund ja eesmärk on sama ning see saab jooksvalt areneda, igaüks juhib oma ratast ise, kiirust saab reguleerida üksi ja grupiga, kõigil on oma oskused ja ekpertiis ja ühe liikme takistus ei sunni kõiki peatuma. Üksteise aitamine ja toetamine on võimalik. Koostoimimiseks on vaja head suhtlemist ja usaldust, sest lagunemine on väga lihtne.
