Juba Tammsaare ütles, et "Tee tööd, siis tuleb ka armastus." Sellest ütlusest ongi saanud meie moto, kuid vahel tundub, et veidi valetpidi. Kuigi me töötame väga palju, siis ometi on meie töötõhusus madal, inimesed on väsinud, masenduses ja oskamatusest puhata on saanud uhkeldamise asi. Pole aega vaadata ei tagasi ega edasi. Lihtsalt minnakse kuhugi. Küsimata miks, kuidas või kuhu.
Usun, et õiget tööd tehes tulebki õnn ja armastus. See aga eeldab, et töö teenib sind ja sina teenid ning väärtustad iseennast ja teisi. Ilma Sinuta ei ole ka Sinu elu. Väsinud ja kurblik ema, sõber või kolleeg on päris tüütud nähtused, mis ei vii ega aita kedagi edasi.
Mulle meeldib ja sageli aitab valikuid teha Vana-Hiina tarkus "Kui tunned, et elu kasvab üle pea, mediteeri 15 minutit. Kui tunned, et sul on liiga kiire, et võtta 15 minutit, siis võta 30 minutit". Seda ei ole alati lihtne teha, sest peas takistab raskesti väljajuuritav uskumus rügamise-orjusesse. Kui aga selle uskumusega rinda pista ja üks pikk jalutuskäik teha, siis hargnevad ootamatult kõik sõlmed lahti ja varem võimatud tööd saavad sujuvalt tehtud.
Eelnev kirjeldab Enesemeisterlikkuse ühte viiest põhioskusest - Eneseravitsemime. Selleks on aga vaja tunda enda keha, pead ja harjumusi, õppida märkama varaseid sümptomeid ja teada, kuidas end varakult ise aidata või millist välist abi vajad. Kõike on lihtsam parandada ja ravida algusfaasis, kuid selleks on vajalik varajane märkamine ja reageerimine. Selle kõige eeltingimus on enda märkamine.
Eneseteadlikkus on võti
Selleks, et sümptomeid märgata on vaja end tunda ja näha oma elus esinevaid mustreid. Muutmiseks ja ravimiseks on vaja neid ise näha. Teiste märkamisest ei piisa. See kutsub esile ainult kaitsereaktsiooni või teiste arvamusest sõltumise.
Aastaid tagasi märkasin, et inimesed ei vaja uut infot ja välist tarkust. Nad vajavad hinnanguvabas keskkonnas iseendaga olemist, juhendatud ja "sunnitud" oma mõtetes ringi kolamist, teistega oma mõtete jagamist ning toetatud shokeerivat avastust kui ägedad ja võimekad nad on. Algul hämmastas mind kui vähe inimesed ennast tunnevad ja kui erakordne nende jaoks on iseendaga peatumine. Nüüdseks ei hämmasta see mind enam, vaid inspireerib neid hetki inimestele looma ja pakkuma.
Kõige tähtsam on, et see endaga olemine peab toimuma toredas, lõbusas, austavas ja turvalises keskkonnas. Sellise ruumi ja olustiku loomine ongi minu tähtsaim töö. Lisaks üllatavad ja kavalad küsimused, mis aitavad argimõtetest edasi minna ja võimaldavad end avastama ning väärtustama hakata.
Minult on küsitud ülemisel pildil oleva koha kohta. See on Longleat hekklabürint - maailma pikim ja asub Inglismaal. Radade pikkus on 2,7km, mille läbimiseks kulub ligi 2h. Pügada on vaja 8km hekki, mida teeb 2x aastas 6liikmeline meeskond. Suurim probleem on, et uued töötajad eksivad heki vahele ära. (Pildi autor: Jason Hawkes)
Elu on ka nagu see imekaunis ja võimatult keeruline labürint. Argielu on nagu hekivahel olemine - midagi ei näe, muudkui rühid edasi, otsid õiget teed, vahel tahaks alla anda ja vahel mõtled, et millal see jama küll lõpeks. Kui aga kaugelt vaatad, siis loovad need väiksed raskused sinu elu kordumatult kauni mustri. Milline on sinu elumuster?