Ma olen ettevõtja. Juba 11 aastat. See juhtus poolkogemata. Koolipõlves ei oleks ma eales saanud ega osanud sellisest karjäärist unistada. Ma polnud eales kohtunud ühegi ettevõtjaga, veelgi vähem naisettevõtjaga ja lisaks ei teadnud ma, et minu praegused ametid üldse olemas on. Arvatavasti ei teadnud ma ka mida see sõna tähendab või siis seostasin äri ja ettevõtlust peamiselt petmise või millegi kahtlasega. Ilmselt olen ma sel teemal ka palju sapiseid ja hinnangulisi märkuseid ning „nalju“ teinud.
Iseendale tööandjaks hakkamisele aitasid kaasa vabaduse ja sõltumatuse ihalus, oma ideed ja soov neid omal moel teostada, paar motiveerivalt halba tööandjat ja õige kaasteeline, et sellele alguses naiivsele ja tundmatule teekonnale asuda.
Nii ma asutasingi 2004. aastal ühingu HeadEst, et pakkuda noortele tiivustavaid ja julgust andvaid rahvusvahelisi võimalusi. See kõik juhtus ilma plaanita. Õigemini öeldes oli plaanis 1-2 projekti. Üks tore noorteprojekt Gröönimaal ja minu enda aasta vabatahtlikuna Ukrainas. Eelmisel aastal kokkuvõtteid tehes selgus, et kokku olen algatanud, teostanud või partner olnud enam kui 500 projektis 35+ riigis, olen kokku puutunud tuhandete gruppidega ja kõik tehtud tegevused on jõudnud enam kui 150 000 inimeseni. Ühel hetkel läks minu koolitus- ja konsultatsioonitöö nii suureks, et asutasin lisaks oma firma.
Kõik need tegevused on aidanud mul kasvada ettevõtjaks. See on olnud pikk, aeglane ja vahel vaevaline, ent väga mitmekesine, rõõmustav ja uskumatu seiklus. Need kogemused on aidanud mul avastada oma kirgesid, tugevusi ja nõrkuseid. Koolitustöö on aidanud mul avastada oma suurima innustaja – inimeste tiivustamise. Mulle ei meeldi raiskamine – ei raha, asjade, ressursside ega inimeste. Raha ja ressursside raiskamisest räägitakse palju, kuid inimeste raiskamisest vähem. Iga ebakindel, end väärtusetuna tundev ja end tagasi hoidev inimene on raisatud elu ja raisatud asendamatu väärtuslik ressurss. Olen avastanud, et nende inimeste särama panemiseks on vaja väga vähe. See avastus ja kogemus ongi minu uute tegemiste lähtekoht. Soovin, et võimalikult paljud inimesed saaksid hakata elama oma erakordset elu ja selle tulemusena panustama oma kogukonda ning ka majandusse. Olen veendunud, et igal takistaval hirmul ja ebakindlusel on lisaks väga kõrgele vaimsele hinnale ka otsene majanduslik mõju.
Miks ma olen ettevõtja?
Kuuldes, et ma olen iseenda tööandja küsitakse sageli, kas see raske ja ebakindel ei ole. Arvan, et see küsimus esitatakse ainult naisettevõtjatele. Täna tundub palgatöö mulle palju ebakindlamana. Raske on loomulikult, aga väga tore on ka. Eriti tore on teostada oma mõtteid, luua ja kasvada ning teada, et kui ma millestki ära tüdinen, siis ma lihtsalt viin selle tegevuse lõpuni ja alustan midagi uut ja põnevat. Või et kui täna tööd teha ei jaksa, siis võin kellelegi valetamata tuba koristada, raamatut lugeda või metsa minna.
Ettevõtlus tähendab minu jaoks vabadust, sõltumatust, eneseteostust, võimalust tagasi anda ja luua. Ma ei kujuta enam ette, et minu aeg oleks kellegi teise oma või et minu puhkus sõltuks kellegi teise otsusest või seadusesse kirjutatud päevade hulgast. See kõik ei tähenda, et minu töökorraldus on täiesti suvaline, nagu vahel iseendale tööandjaks olemist esitletakse. Kuna minu esimene aja veetmise valik ei ole töötamine, siis ma vajan töötamiseks kindlat aega, eesmärke, rahu ja töökohta. Vahe on selles, et mina otsustan, millal see aeg on, kus see koht on ja kellega ma seda kõike teen.
Kõik need kogemused ja kohtumised on aidanud mul mõista oma tegevuste põhiväärtuseid. Ilma nendeta ei ole minu tegevustel mõtet ja ma ei saa neisse uskuda. Minu töö peab olema lihtne, tore, professionaalne, usaldusväärne, tuginema vabadusele ja toetama nii minu kui kõikide inimeste väärikust.
Selle postituse lähteülesanne oli „Kui sa ärkaksid homme ja sa saaksid vabalt valida millist elu elaksid, kes sa oleksid ja mida teeksid, siis mis see oleks?“
Mu vastus on, et ma elangi sellist elu, nagu ma tahan. See ei tähenda, et mu elu on valmis või ideaalilähedane. Ei, kaugeltki mitte. Kuid ma olen õigel teel ja tean, et mul on võime, õigus, oskus ja vabadus sinnapoole liikuda ja vajadusel suunda muuta. Huvitavam küsimus on pigem, kas mu unistused on piisavalt suured? Selle aasta alguses avastasin hirmuga, et paar viimast aastat on mu unistused pisikeseks teinud. Unistamise ja mängimise oskus on kõige tähtsamad oskused mida säilitada. Kahjuks seostatakse neid liiga sageli lapselikkusega ja neist loobutakse väga kergekäeliselt.
Ühes olen ma kindel, kogu minu elu lugu on selliseks kujunenud tänu sellele, et olen mitmel ogaral hetkel öelnud „Jah“, mitte „ei“. „Jah“ olen öelnud teadmatult millelegi, mis tundus põnev ja ma loodan, et ma seda julgust ei kaota. Vahel on küll vaja „ei“ öelda, kuid see ei peaks muutuma ainsaks vastuseks.
Kui sina ärkaksid homme oma ideaalsesse ellu, siis milline see oleks?
Kui kõik oleks nii nagu praegu, siis märka, millega sa oma elus väga rahulik oled ja ole tänulik. Kui aga leiad, et sinu ideaalne elu on praegusest väga palju erinev või et mõnel osal sinu elust oleks aeg muutuda ja areneda, siis mis on sinu esimene samm selle poole?