Tere tulemast!
Endaks saamine on elutöö.
Saamine = Juba olemine + Lõputu potentsiaal
See põnev, katkematu ja vahel tüütu ning kurnav saamine toimub igas inimeses, suhtes ja organisatsioonis.
Kuidas sellega hakkama saada nii,
et julgus, huvi ja motivatsioon püsiksid?
Ma olen Enesemeisterlikkuse coach, koolitaja ja mõtestaja.
Aitan sinul ja su kollektiivil ennast ning väljakutseid paremini mõista, et nendega saaks eluhoidvalt, nutikalt ja võibolla isegi rõõmustavalt hakkama saada.
Epp Adler
mu tasuta videod leiad
iseõppimise lehel
ja
YouTube'is
Elu on mäng.
Mitte õnnemäng, kus sa oled võimetu.
Elumäng on pidevalt muutuv kihiline olukord,
millele sa pidevalt reageerid, nii hästi kui sel hetkel oskad ja jaksad.
Vahel kõik toimib ja sa oled meister. Ja siis äkki.
Miksi enam ei toimi ega rahulda. Osavus asendub saamatusega. Enesekindlus ebakindlusega. Julguse asemel on hunnik hirme ja kahtlusi.
Motivatsioon on läinud.
Kuid mäng jätkub.
Sa teed alati mingi järgmise mõjusa käigu.
Enda sees ja endast väljas.
Elumänguga hakkama saamine ongi Enesemeisterlikkus.
Sa lahendad oma valikute ja käikudega kõik olukorrad kuidagi ära.
Mõni valik viib julguse ja osavuseni, teine hirmu, ebakindluse või läbipõlemiseni.
See ongi mängijaks õppimise kiinukäänuline teekond, kus ükski käik pole ainult õige või vale. Iga kogemus võib saada tugevust andvaks varanduseks või nõrgendavaks koormaks.
Kuid mäng muudkui jätkub.
Iga mängija vajab vahel mõttepausi, julgustust, uusi ideid, treeningut
või lihtsalt hoolivat ja uskuvat mõtte- ning teekaaslast.
Kui Epp oleks auto, siis ta oleks kaasaaegne elektriline minibuss. Kaasaegne, säästlik ja ühendab inimesi.
Ma arvan, et Epu supervõime on tema võime näha igas inimeses ilu ja erilisust. Ta suudab näha igaühe võimekust ja seda ka julgustada.
Kui Epp oleks köögiriist, siis ta oleks blender. Ta lihtsalt räägib sinuga ja juba tunnedki ennast paremini. Nagu blender, sest see teeb sind üheks.
MIS VORMIS ON KÕIGE PAREM ENDAGA TEGELEDA?
Igas vormis!
Kõik sõltub sinust - su kogemusest, seisust, võimalustest...
Oluline on midagigi teha. Mõtle, loe, kirjuta, vaata, kuula, vestle, osale...
Kõik võivad olla õiged algused ja õiged jätkud.
Vahel on hea üksi, vahel koos. Vahel tuttavatega ja vahel võõrastega.
Vahel kodus ja vahel kodust ära.
Tee midagi.
Mina pakun inspiratsiooni, mõtteid, vaatenurki, juhendamist
Kirjalikult blogis ja mu listis.
Jutuna veebinarides.
Vestlus- ja mõttekaaslasena individuaalcoachingus
Juhendaja ja mentorina rühmakursustel
Iseõppimise ja enesecoachingu materjalidega
Really caring, insightful, out of the box, challenging, so relevant, street smart. I met Epp a few months after I arrived in Estonia and was immediately dazzled by her sparkling personality and intelligence. For the next two years, through each discussion, she guided me without noticing. Making me more aware of myself and what value I bring to the table. Finding new angles on work and personal situations. Reassessing my values and priorities. Epp is a person you will meet once in a life. Talkative and enthusiastic. She is also the best listener. Wisdom and kindness flow naturally without any effort. But always keeping things practical and grounded.
BENOIT BOURRIER
SAINT-GOBAIN SEKURIT
Olen veendunud, et õiged kohtumised juhtuvad. Õiged inimesed tulevad mu ellu täpselt õigel ajal. Nii ka Epuga. Pinnas oli soodne, olin valmis endaga tegelema ja enda sisse vaatama. Epp ei teinud seda mugavaks. Ja ega ma seda oodanudki. Tulemuseks on põnevad tektoonilised liikumised-muutused suhteliselt karmi koore all. Protsess käib ja ma olen tänulik, et võin Epule sellel teekonnal jätkuvalt toetuda.
ANNELY HINDRIKSON
VÕRU GÜMNAASIUM
Epp possesses the gift of being able to guide and help people to open up all our hidden possibilities. She does this as if opening a nest of Russian dolls, but in reverse. She helps find the tiny one in the centre first and opens that to reveal a bigger one. This journey continues outwards with every doll revealing a bigger version when its opened. Thank you Epp.
SEAN BUTLER
Epuga oled sisuliselt nagu kõige parema sõbraga matkal – aeg läheb kiirelt ja jalad ära ei väsi, kogu aeg on põnev ja nagu ei ootagi, et kohale jõuaks. Siis taipad, et see ongi asja esmärk, iseendamaks saamine on elukestev. Epp räägib ka alati nii, et silmas on naer ja mõtled, et päriselt ainult nii saabki – ajada oma asja rõõmuga. Ma arvan, et elus peab igaüks kohtama vähemalt ühte inimest, kes ütleks otse südamesse: kõik on päriselt võimalik! Ja kui Sinu tee ristub Epuga, siis on Sinul see inimene olemas.
MARI TIKERPUU
It's really a good thing when you can have a nice chat with someone who dares to take you out of your comfort zone, and triggers you to reflect about things that seem normal or logical inside your own head. Epp has the amazing capacity to ask the right questions in a good manner, with a lot of respect for the one she’s talking to. I really enjoy these moments where someone is able to teach me something about myself.
BART BYNENS
Epp märkab detaile, sinu unikaalsust ja võimalusi. Ta oskab sind suunata mõtlema enda tavapärasest mõtteringist välja. Juhib sind avastama enda erilisust ja kirge. Koos suunavate küsimustega õpid oma igapäevaelu, tööd, suhteid ja potentsiaali analüüsima ning teadlikult oma mõtteid kontrollima ning suunama. Epp peegeldab, mitte ei õpeta sind. See on lihtsalt imeline, kuidas ta oskab kuulata ja seejärel sind peegeldada. Ta oskab meeletult hästi küsida suunavaid küsimusi, mis viivad sind ise taipamiseni, mida sul on vaja kuulda. Kui saaksin valida ühe asja, mis on senisel teekonnal Epuga mulle kõige väärtuslikum olnud, siis on see enda sisekõne teadlik kontrollimine, suunamine ning kasutamine! Tänu sellele suudan absoluutselt kõike teha, mida soovin. Alati on võimalusi, tuleb leida lahendusi, seada end prioriteediks ning lasta oma võimetel särada. Soovitan kõigile, kes soovivad jõuda oma arengus uuele tasandile, investeerida endasse ning teha temaga koostööd. Aitäh Sulle, armas Epp! Mul on hea meel, et meie teed ristusid!
Epp on valgus Heremiidi laternas, mis annab pilkases pimeduses eneseusku, lootust ja jõudu, et sellest soisest pimedusest on võimalik välja sumada ja oma rada ise luua. Selgub et see polegi kõik – maailmas on palju rohkem ja see on palju suurem, kui oskasime arvata. Selgub, et sopane mülkasoo on tegelikult osa erakordselt ilusast teekonnast. Miks mitte soppa varba alla lirtsuda ning usaldada, et just nii praegu peabki olema? Kes ütles, et mudamülgas, kus siblib satikaid ja mutukaid, vohab ebatavalisi taimi, ei ole hingematvalt müstiline ja erakordselt nauditav? Arvan, et jõuame Epu juurde kui mingid katalüseerivad (pisi)muutused on aset leidnud, teatud nihked juba toimunud ning ei ole saabunud terviklikku arusaaamist, kus me oleme, mis on tegelikult juhtunud ja kuidas nüüd edasi minna ja olla. Laamad maasügavustes on asunud vaevaliselt ja valusalt liikuma. Kõik on uus ja tundmatu, võõras, ebamugav, arusaamatu ning toores. Ehkki pealtnäha pole toimunud midagi – meri on sile kui peegel. Midagi enam ei sobi, kuhugi enam ei mahu ja ihalus on millekski, mida sõnadesse panna ei ole veel võimalik ja ette kujutada seda ka ei oska. See on väga üksik koht ja raskesti jagatav – kui ise aru ei saa, kuidas saakski keegi teine seda mõista. Aga on tunne, et midagi olulist vajab avastamist ja reaalseks tegemist. See on hinge pime öö, kus ei näe, aga kuuled, ei taju, aga kombid, justkui Heremiit, kes saab loota vaid iseendale. Edasi minna ei oska ning ei usalda. Tagasitee ei ole aga enam variant. Heremiidi valguseks olev Epp teeb võimatu võimalikuks valgustades tundmatust täpselt nii palju, et kole võib saada ilusaks ja mõttetu mõttekaks. Ja ehkki oleme jätkuvalt üksi, on tekkinud lootus, et praegune ei jää igaveseks ning usk, et nii just peabki olema. Jõud ja vastused peituvad meis endas. Need tuleb lihtsalt üles leida.
KARIN KIVIPÕLD
Tänan Sind Epp, et meenutasid mulle, et mäng ei ole ainult väikese inimese töö... Kohtusin Epuga „Kuidas julgelt asju ette võtta?“ aruteluõhtul. Asju, mida ette võtta oli kogunenud palju, aga julgusest jäi ikka pisut puudu. Õnneks jagus julgust paluda Eppu oma personaalse teekonna „pimenurki“ lihvima. Epu halastamatult aus, siiralt otsekohene ja toetavalt julgustav peegeldusviis aitas purustada vanad piiravad uskumused, lõhkuda hulk kõverpeegleid ja leida üles „ära kaotatud“ mina. Soovitan palavalt valida Epp oma teekaaslaseks, kel on tahtmist ja julgust „oma teekonnale“ asuda.
MARGET MARK
Sattusin ülikoolis Epu juhtimise loengutele. Juba esimesest korrast olin vaimustuses tema siirusest, õpetamise meetoditest, erilisusest ning särast. Just Epu teistsugune stiil oli see, mida vajasin ärkamiseks ning enese uuesti leidmiseks. Tänu talle suutsin leida ja tähtsustada jälle iseend. Tema sõnad – ole ISE, aus ja heatahtlik on mind saatnud viimased kuud ning juhatanud mind tagasi oma helesinise unistuse poole, julgedes kahe jalaga maa peal olles unistada ja tegutseda. Juhtimine algab ju enesejuhtimisest! Tänu Epu õpetusele sain aru, et minu tugevus on minu ebakindlus ning millegi võimalikuks saamiseks tuleb öelda JAH. Tema koolitused on just see, mida iga inimene, kes soovib ise oma elu juhtida, läbima peaks. Olen tänulik, et Epp sattus minu teele siin elus.
EVELI LILLEOJA
Epu supervõime on tähele panna ja aktseptida kõikvõimalikke inimese olemise viise, käitumisi, tundeid ja mõtteid. Ta loob suheldes nii turvalise ruumi, et ma sain õigupoolest teada, kui turvaliselt on võimalik ennast tunda. Ning, see uus turvatunne kestis ka teistesse, epuvabadesse olukordadesse. Õigupoolest otsisin psühholoogi, aga olin hakanud jälgima ka kõutse. Epp tundus olevat parem psühholoog kui paljud psühholoogid, keda olen kohanud. Ma pelgasin algul coachile/kõutsile/kootsile läheneda, sest nood teadupoolest kõutsivad keskastme juhte tippjuhtideks, aga mina siin soperdan kusagil toimetuleku piiri lähistel. Siin paistis Epp silma sellega, et ta pole kunagi ühtegi levinud või vähelevinud käitumist alavääristanud, ning tihtigi toonud julgelt illustratsiooniks omaenda käitumisi või elamusi, mida mõni muu kõneleja võiks sama hästi alavääristada. Nagu et, kui inimene on nii avatud ja nii aktsepteeriv, siis tundub peaaegu turvaline ikkagi proovida. “Peaaegu” sellepärast, et miski ei tundu päriselt turvaline, mitte Epu pärast. Ma lohutasin ennast, et tal on ometi võimalus minuga mitte tegeleda, kui see ta ampluaast liiga väljas on, ning kirjutasin. Läks hästi.
OLIVER PARREST